Sel hetkel kui kukud, tunned, et aeg jääb seisma. Need 2-3 sekundit sel hetkel kui gravitatsioon teeb oma tööd, oled võimetu. Ükskõik, mida teha ei proovi, ei suuda miski Sind päästa. Aeg jääb seisma. Räägitakse, et elu "jookseb" silme eest läbi. Tegelikult ei, ei jookse, kuid hakkad märkama ja hindama seda momenti, kui langed maa poole. Tunned vabadust.
Vanaisa ikka rääkis, et kõrgemal on parem vahtramahl. Lähen siis ronin vahtra otsa kevadel. Hüppan, et suudaks haarata oksast ja end sikutada üles. Ühtäkki oks murdus, näen teavast, pilved läksid rahulikult mööda, oksa tükid langevad aegluubis minust mööda. Sekundis on kümmekond sekundit rohkem kui tavaliselt. Lihtsad, väikesed detailid, mida muidu ei märkaks, neid nägin tookord. Reflekselt ennem maad löön küünarnukkidega vastu maad, selg õrnalt puudutab jääd, mis mu alla jääb. See puruneb. Õla lõi muidugi liigesest välja.
Kui lumelaual püsti ei püsi, ei tasu Big Air hüppesse minna. Ullike, nagu olen, kükitasin hoo üles ja läksin siiski. Tulemuseks olin horisontaalselt seljaga maa poole ja üle õla alla nähes, nägin kuidas olen hüpeka põhja kohal. Hingasin sisse, tundsin mõnusat talve õhku, unustasin kõik mured, probleemid, lasin end lõdvaks, juhtugu, mis juhtub. Hea on olnud. Maandusin selja peale otse põhja. Kümme minutit ei saanud hingata ega rääkida, kuid tõusin püsti, võtsin laua jalast, korjasin mütsi üles, läksin uuesti lifttõstukiga üles ja teisele hüppele. Otseloomukult ei õnnestunud, aga ma tundsin elu. Tundsin, kuidas süda lööb, kuidas kopsud täituvad külma talveõhuga, nägin värve, mida muidu tähele ei paneks, kuulsin, kuidas lumi tuhiseb laua all olles. Nautisin kogu seda momenti kui olin õhus, isegi kui see oli ohtlik.
Kuidas näha ja tunda midagi, mida sa muidu ei pane tähele? Õpi hindama seda, mis su ümber on. Hinda oma sõpru ja tuttavaid. Hoia neid.
Järgmise hüppeni.
