Maailm, suur, lai. Meie seas elavad isikud, kes näevad välja nagu inimesed, aga tegelikult on nad kõike muud kui seda. Nägu, jalad, käed, juuksed, nina, silmad, õlad, kõik on olemas, neid ei tunne ära, nad ei veritse punast verd, nende veri on roheline, aga ohutu.
Nad ei taha maailma hävitada, vaid aidata ja täiendada meie tehnoloogiad. Maale sattusid tulnukad vaid seetõttu, et nende planeedil toimus mäss. Pool nende planeeti tahtsid vallutada maad, teine pool päästa ja südikamad tulid siia, ning suladusid meiega, et meie poolt võidelda.
Olen korrusmajas, üheksandal korrusel. Korruseid on kokku kolmteist. Seal on ka needsamad tulnukad. Tean, et salateenistus teeb kohe reidi. Palun siis neid, et süstige mulle ainet, mis teeb mu vere ajutiselt roheliseks. Tõmmatakse žgutt käele, lüüakse paar korda vastu kätt, veen ilmneb. Lükatase külm, terva nõel veeni. Vaatan eemale, süstitakse aine sisse. Tunnen kuidas aine kõrvetab, tuline valu läheb mööda veeni üles. Tunnen seda kaelas, rinnus, jalas. Sekundiga läheb see üle ja on hea olla. Tulnukad lahkuvad kiiresti, kuulen sireene, vaatan aknast välja, agendid tulevad jooksevad koridori. Neid on kümneid, saabusid nelja musta autoga. Mina jään ruumi, et kaitsta meie väliskülalisi ja võita neile aega põgenemiseks. Mis minuga ikka tehakse. Viiakse korra kuhugi laborisse, selleks ajaks kui mind uuringutele viiakse, on see mürk mu kehast lahustunud ja olen tagasi tavaline inimene.
Käib pauk, uks lastakse õhku, kümme kaitsemaskidega meest tulevad ruumi sisse, murravad mind maha, panevad mind tooli peale, seovad kinni. Need mehed lähevad ära ja tulevad kaks valge kitliga meest. Žgutt käele, lüüakse vastu kätt mitu korda, ilmneb veen. Seesama veen, kuhu ennem süstiti mürki, mis muudab mu vere ajutiselt roheliseks. Nõel taas sisse, imetakse mu verd. Näen enda üllatuseks, ongi roheline. Kitlimeeste näod vajuvad pikaks, süstal kukub neil maha, mu veri on maas laiali, klaasikillud selle ümber. Kitlimehed jooksevad välja, tuua abivägesid. Ma ajan tooli ümber, võtan rohelise verega kaetud klaasikillu, nüsin käed sidemetest lahti.Tõusen, jooksen akna poole, olen rõdul, astun üle serva.
Maja on hästi huvitava ülesehitusega, rõdu kõrval on suured tellisikivi postid, posti taga on õõnes auk, alt maast kuni katuseni välja. Selle posti kõrval on teine post ja järgmine rõdu. Postide vahelt rõdusid ei näe. Astun rõdu servale, hüppan postide vahele, libisen paar korrust allapoole, saan lõpuks haardesse. Saan selja vastu ühte posti, jalad vastu teist posti. Hingan, tunnen seljal valu, nahk on marraskil. Hingan, kuulatan.
Vilkurid, autosid tuleb alla juurde, ühed mustemad kui teised. Salateenistusagenete tuleb juurde. Kuulen rõdu pealt hääli. Agendid arutavad, et kuhu ta kadus, alla ei hüpanud, laipa ei näe, ju siis läks mööda rõdu teisele korrusele. Otsitakse kõik korrused läbibi, korruse kaupa. Pääsemine sealt tundub võimatu. Mõtlen, et kas minna anda end üles, seades ohtu niiviisi väliskülalised, kes meid aitavad või proovida põgeneda. Otsustan viimase kasuks. Hingan, tekkinud adrenaliin kaalub valu üles. Meenub, kaks postidevahe eendit eemal on naabritel rõdu peal pesunöörid. Ronin üles, katusele. Inimesed katusel vaatavad ringi. Ootan oma hetke.
Keeravad seljad, hüppan katusele, astun viis sammu ja olengi selles kolmandas postidevahelises alas, lasen end alla. Teen ebaloomuliku hüppe ümber nurga, saan vaevu naabrite rõdust kinni. Varastan pesunöörid, seon kokku. Minutid mööduvad halastamatult. Kuulen, kuidas naabri korteri uks avaneb, seon nööri rõdu ääre külge kinni, kinnitan sinna nöörile püksirihma ja lasen end alla. Maandumine on karm. Õnneks on talv ja lumi võtab enamuse põrutusest enda kanda.
Jooksen, näen otse ees on Rimi, hüppan üle aia. Jooksen edasi, avastan taskust telefonid. Meenub, et nad saavad selle kaudu mind üles leida. Näen Rimi parklast autot, millel on aken grammikene lahti jäänud, lükkan telefonid sinna sisse ja jooksen edasi. Tee peal on vana veoauto, uks lahti, võtmed isegi ees. Istun sisse ja läks käima. Sõidan. Samal ajal sõidab ka auto ära, kuhu poetasin telefonid. Kuulen taas vilkureid, sõidavad minust mööda ja auto, tumepunane Honda kuhu telefonid poetasin on juba ristmiku peal. Auto võetakse kinni, tehakse reid. Võtan julguse kokku ja sõidan vana romu veoautoga sealt mööda. Tunnen, et olen pääsenud.
Jõuan vanasse laohoonesse, seal on mu laud, mu ajutine kodu, mu poksikott, mu garaaž, mu riided. Vahetan riided ära, lauasahtlist võtan uue telefoni. Kontakteerun tulnukatega, keda olin just päästnud operatsioonilaualt. Lepime kokku kohtumise, et kavandada katset peatselt saabuva maavälise rünnaku vastu.
Kuulen hääli, ärkan üles. Sellega unenägu ka lõppes.
Sunday, January 22, 2012
Monday, April 18, 2011
Arghhhhhh
Ma ainult ägisen.
Tahaks hullult kirjutada ja jutustada ja filosofeerida, aga kust see aeg tuleb?
Head mõtted tulevad sisse ja lähevad välja.
Viga on vist prioriteetes, aega on ju koguaeg samapalju. Proovime siis siia ka veidi pühendada:)
See nädal tuleb tõsisem mõtteavaldus ;)
Tahaks hullult kirjutada ja jutustada ja filosofeerida, aga kust see aeg tuleb?
Head mõtted tulevad sisse ja lähevad välja.
Viga on vist prioriteetes, aega on ju koguaeg samapalju. Proovime siis siia ka veidi pühendada:)
See nädal tuleb tõsisem mõtteavaldus ;)
Sunday, January 23, 2011
Arghh, äginatund ülikooli nimel
Mnjah, mis on kasu kõrghariduse omandamist, kui viimane ei paku pinget? Päevast päeva peale tööd näed vaeva, et saada kätte totakas paber. Sõbrad, kellel on "paber käes" ütlevad, et see on mõttetu, kuigi igalpool töökonkurssidel pandakse kõrvale inimesed, kel puudub üks lipakas, millega uhkustada, et ma olen targem kui sina. Millest üldse tuleneb tarkus?
Kui ülikoolis käia, siis enamasti õpetatakse asju, mis on ajast maha jäänud, mida keegi ei kasuta ja noritakse iga väikse detaili pärast. Kedagi ei huvita, et sa saad asjast aru, et sulle ei paku absoluutselt pinget saada üle 51 punkti mõnes aines. Mida see annab kui saad 51 punkti asemel 80 punkti? Paberi saad nii või naa, miks siis rohkem pingutada? Tõsi on aineid, mis omale huvi pakuvad, millega näed vaeva ja tahad selgeks saada, kuid meile surutakse peale kindel õppekava, programm ja kui oskad matemaatikat kuid ei jaga midagi näiteks progammeerimisest, saad paberi kätte ikka.
Miks inimesed pingutavad selle nimel, mitte ei täienda end valdkondades, mis tõsiselt huvi pakuvad? Lihtne, need ei ütle, et sa oled kõrgharitud ja seetõttu võid jääda ilma töökohast, mida sa soovid ja mida sa oskad teha. Kõik asutused tahavad saada sertifikatsioone. Inimesed peavad sulanduma ühte halli massi ja õppima ühte samat asja. Sama hästi võiks kõik kanda ülikoolis ka koolivorme ja teha ühe soengu. Ülikooli võiks siis olla nagu sõjavägi, kus on kell 6:30 äratus ja 22:00 öörahu. See ongi meie ühiskond, kus inimesed suruvad peale norme ja tahavad, et kõik oleks ühesugused. Tahaks isegi öelda, et elagu Hitler selle peale.
Kiire päring cv.ee keskkonnas ütleb, et kohe 290 töökohta eeldavad kõrgharidust, ühesõnaga kui paberit pole, tee sääred ja ära oma nägu näita. Samas ülejäänud 1200 ametikohta ei eelda seda.
Miks ei ole ülikoolisüsteem paindlik, ega lase õppida tasuta koha peal nädalavahetusel, vaid seda tuleb teha samal ajal kui on tööpäevad? Kes maksab elamise eest? Emmed-issid? Kus on siis sõltumatus, sa ripud ikka rinna otsas kuni saad paberi kätte, siis on vaja tööd leida, palka saada ja korter otsida. Ikka sõltumatust pole, kuna sinuga koos lõpetavad veel 300 inimest, kelle on sama tööprobleem.
Palju avatud küsimusi jäi, eks nende üle saab filosofeerida, aga niipalju jõudis mulle taas kohale, et see KURADI PABER ON VAJALIK, olgugi nii mõttetu see ülikool ja see silmaringi avamine kui see on.
Kas sind on paber elus aidanud? Aga tarkused, mis ülikool andnud?
Kui ülikoolis käia, siis enamasti õpetatakse asju, mis on ajast maha jäänud, mida keegi ei kasuta ja noritakse iga väikse detaili pärast. Kedagi ei huvita, et sa saad asjast aru, et sulle ei paku absoluutselt pinget saada üle 51 punkti mõnes aines. Mida see annab kui saad 51 punkti asemel 80 punkti? Paberi saad nii või naa, miks siis rohkem pingutada? Tõsi on aineid, mis omale huvi pakuvad, millega näed vaeva ja tahad selgeks saada, kuid meile surutakse peale kindel õppekava, programm ja kui oskad matemaatikat kuid ei jaga midagi näiteks progammeerimisest, saad paberi kätte ikka.
Miks inimesed pingutavad selle nimel, mitte ei täienda end valdkondades, mis tõsiselt huvi pakuvad? Lihtne, need ei ütle, et sa oled kõrgharitud ja seetõttu võid jääda ilma töökohast, mida sa soovid ja mida sa oskad teha. Kõik asutused tahavad saada sertifikatsioone. Inimesed peavad sulanduma ühte halli massi ja õppima ühte samat asja. Sama hästi võiks kõik kanda ülikoolis ka koolivorme ja teha ühe soengu. Ülikooli võiks siis olla nagu sõjavägi, kus on kell 6:30 äratus ja 22:00 öörahu. See ongi meie ühiskond, kus inimesed suruvad peale norme ja tahavad, et kõik oleks ühesugused. Tahaks isegi öelda, et elagu Hitler selle peale.
Kiire päring cv.ee keskkonnas ütleb, et kohe 290 töökohta eeldavad kõrgharidust, ühesõnaga kui paberit pole, tee sääred ja ära oma nägu näita. Samas ülejäänud 1200 ametikohta ei eelda seda.
Miks ei ole ülikoolisüsteem paindlik, ega lase õppida tasuta koha peal nädalavahetusel, vaid seda tuleb teha samal ajal kui on tööpäevad? Kes maksab elamise eest? Emmed-issid? Kus on siis sõltumatus, sa ripud ikka rinna otsas kuni saad paberi kätte, siis on vaja tööd leida, palka saada ja korter otsida. Ikka sõltumatust pole, kuna sinuga koos lõpetavad veel 300 inimest, kelle on sama tööprobleem.
Palju avatud küsimusi jäi, eks nende üle saab filosofeerida, aga niipalju jõudis mulle taas kohale, et see KURADI PABER ON VAJALIK, olgugi nii mõttetu see ülikool ja see silmaringi avamine kui see on.
Kas sind on paber elus aidanud? Aga tarkused, mis ülikool andnud?
Tuesday, August 10, 2010
Organistatsiooni suhtlusvahendite analüüs
Päevast päeva me suhtleme inimestega. See on meile vajalik. Mda kaugemale areneb tehnoloogia, seda mugavamaks me muutume. Hakkame kasutama kirjakeeles slängi, istume päevad läbi arvuti taga, jutustame jututubades ja foorumites, saadame e-maile, kirjutame ajaveebi ning postitame Wikipediasse teavet. Kõik need vahendid on kasulikud ja kui neid õigesti kasutada, võib olla väga edukas.
Organisatsiooni edu sõltub eelkõige inimeste heaolust ja nende tööst, kuid see, mis vahendeid nad tööks kasutavad, tuleneb eelkõige asutuse, kultuurist. Mida on tarvis, et edastada inimestele teavet edukalt? See ei tohiks kuhugi seisma jääda ja inimesed peaksid olema võimelised vastutama teabe eest, mida nad omavad. Igas asutuses on töölised, kes on natuke innovaatilisemad ja näitavad üles initsiatiivi ning kasutavad uuemaid suhtlusvahendeid, kuid on ka nii-öelda vana-kooli rahvast, kes tahavad saada asju kirjalikul kujul. Kujutage ette isikut, kes juhib neid inimesi. Ta peab teadma igaühe eelistust ja vastutama selle eest, et inimesed teaksid, mida teha informatsiooniga, mis neile on antud.
Väga tihti on organisatsioonides informatsiooni sulg või hoopis selle üleküllus, kuid parajal hulgal on seda võimatu saada. Meie maailmas on ilmselt organisatsiooniliselt levinuim viis saata info e-maili teel. Seda on hea lihtne teha, infot saab kiirelt levitada ja üldiselt on mugav oma toolil istuda ja e-maile kirjutada. Kuid olete kunagi mõelnud, kes neid kirju loeb? Kui kiri läheb liiga pikaks ja ei paku huvi, liigutatakse see kohe teise kausta. Kui kiri on paarisõnaline, võidakse pahandada, et ei viitsita pikemalt kirjutada. Kui oled liiga ametlik, tekib inimestel austus, kuid kas liiga palju austust on hea. Tahad olla popp ja noortepärane ning kasutad slängi. Jällegi halb. Kui organisatsioon toetub e-mailide saatmisele, on vaja viia inimeste seas läbi koolitusi, kuidas neid vormistada. On vaja luua tiimiüritusi, et töötajad omavahel vabamalt suhtleks. Kõik see taandub juhile. Juht peab teadma, mis formaadis, kellele ja mis kirja kirjutada. Iga kiri peab olema adresseeritud. Kes süveneb kirja, kui see on saadetud mitmele töötajale üheaegselt, ühe sama malli järgi? Järgi oma keelekasutust ning hoia kiri puhas, lühike ja personaalne.
Kindlasti on paljudel ettevõtetel olemas ka organisatsioonisisesed digitaalsed vestlusvahendid. Kaks levinumat neist on Skype ja MSN. Väga hea ja lihtne on viidata erinevatele allikatele internetis, kiirelt vahetada paar sõna infot. Seal on juba võimalik kasutada mitteformaalselt keelt ja tagasiside on ka kindlasti kiirem kui e-mailitsi. Aga siin peitub järjekordne oht. Kujutage ette, kui teil vilgub 20 väikest akent all ja igaühes neist vajab lahendamist erinev probleem. See tekitab liigset närvikulu ja tähelepanu hajumist. Võib tekkida olukord, kus tahad saata viidet ühele inimesele, aga saadad selle kogemata teisele. Ühest küljest peab neid vahendeid kasutades olema väga tähelepanelik, kuid teisest küljest võimaldavad need näiteks kiirelt teha grupivestlusi inimestega, kes asuvad geograafiliselt erinevates paikades. Kindlasti on digitaalne vestlusvahend väga hea meetod kuidas uurida, mis olukord erinevatel inimestel on, ja selle põhjal kokkuvõtet teha.
Aleksander Bell leiutas telefoni – suhtlusvahendi, mis on kriitilise tähtsusega tänapäeva maailmas. Mitte ükski organisatsioon ei suuda elada ilma telefonita. Kindlasti on vajalik eraldada telefonikonverentside jaoks ruumid ja pakkuda töötajatele odavaid omavahelisi kõnesid. Sa ei ole ööpäevaringselt e-mailitsi kättesaadav, Skype ja MSN ka ei aita, kui viibid arvutist eemal. Telefonitsi piisab vaid ühest minutist ja saad kätte kõige olulisema informatsiooni. Inimesed pelgavad vahest seda meetodit. Organsitsiooni juht peab seda meetodit rohkem propageerima ja innustama inimesi haarama toru. Tihtilugu me ei tea seda, kellele helistada. Selle vältimiseks tuleb luua iga ülesande jaoks projektimeeskond ja vahetada kontakte.
Kõige tähtsam vahend on organisatsioonilises kommunikatsioonis koosolek. Teate ütlust, et üks pluss üks annab kokku kolme? Nimelt kaks pead koos on parem kui kaks eraldi pead, kes mõtlevad omaette. Koosolekute korraldamisel on nii plusse kui miinuseid. Inimesed on erinevat tüüpi ja koosolekud vajavad kindlat juhti, ajakava ning ettevalmistust. Tuleb võtta eelmisel päeval aega, et kirjutada koosoleku kava. Üle tunni ei tohiks kokkusaamine kesta. Materjalid tuleb enne koosolekut osavõtjatele edastada. On tarvis osalejatelt kinnitust, et nad just sel ajal tulevad eelnevalt kokkulepitud asukohta. Esimesed 5 minutit on nii-öelda jää purustamine. Tutvustad ennast, tutvud teistega, räägid põhjuse, miks kõik kokku said ja mida ootad sellest koosolekust. Tutvustad kava ja vajadusel palud erinevad osapooled ette kandma Alati on tähtis protokollida ja peale koosolekut protokoll asjaosalistele saata. Kindlasti on vaja iga koosoleku lõpus jagada inimestele ülesandeid ning öelda, mida neilt oodatakse. Tuleb sättida paika tegevusplaan, kes järgmise kokkusaamiseni mis infot kellele saadab. Koosoleku teemast ei tohi kõrvale kalduda. Alati peab juht piirama teemat ja fraas, mis hädast välja aitab, on: "Vabandust, hetkel on koosolek sellel teemal, tolle teema kohta teeme vajadusel eraldi kokkusaamise."
Organisatsioonis on informatsiooni liikumisel suur roll juhil, kes toob inimestele näiteid, kuidas mida kasutada. Sellest tekib ka kohusetunne alluvatel. Juht peab olema piisavalt innovaatiline ja probleemide korral rääkima vaid asjaosalistega mitte edastama probleemi asjasse mittepuutuvatele isikutele. Meil ei ole probleeme. Meil on ainult lahendused. Alati hoia oma alluvaid kursis sellega, et kuidas firmal läheb, millised on positiivsed ning negatiivsed aspektid ja mis on tuleviku plaanid. Töötajad vajavad seda informatsiooni, isegi kui nad midagi ei tea. Hea organisatsioon on meeskond, kes jagab nii häid kui ka halbu aegu koos ja ei karda paluda abi messkonna liikmetelt.
Organisatsiooni edu sõltub eelkõige inimeste heaolust ja nende tööst, kuid see, mis vahendeid nad tööks kasutavad, tuleneb eelkõige asutuse, kultuurist. Mida on tarvis, et edastada inimestele teavet edukalt? See ei tohiks kuhugi seisma jääda ja inimesed peaksid olema võimelised vastutama teabe eest, mida nad omavad. Igas asutuses on töölised, kes on natuke innovaatilisemad ja näitavad üles initsiatiivi ning kasutavad uuemaid suhtlusvahendeid, kuid on ka nii-öelda vana-kooli rahvast, kes tahavad saada asju kirjalikul kujul. Kujutage ette isikut, kes juhib neid inimesi. Ta peab teadma igaühe eelistust ja vastutama selle eest, et inimesed teaksid, mida teha informatsiooniga, mis neile on antud.
Väga tihti on organisatsioonides informatsiooni sulg või hoopis selle üleküllus, kuid parajal hulgal on seda võimatu saada. Meie maailmas on ilmselt organisatsiooniliselt levinuim viis saata info e-maili teel. Seda on hea lihtne teha, infot saab kiirelt levitada ja üldiselt on mugav oma toolil istuda ja e-maile kirjutada. Kuid olete kunagi mõelnud, kes neid kirju loeb? Kui kiri läheb liiga pikaks ja ei paku huvi, liigutatakse see kohe teise kausta. Kui kiri on paarisõnaline, võidakse pahandada, et ei viitsita pikemalt kirjutada. Kui oled liiga ametlik, tekib inimestel austus, kuid kas liiga palju austust on hea. Tahad olla popp ja noortepärane ning kasutad slängi. Jällegi halb. Kui organisatsioon toetub e-mailide saatmisele, on vaja viia inimeste seas läbi koolitusi, kuidas neid vormistada. On vaja luua tiimiüritusi, et töötajad omavahel vabamalt suhtleks. Kõik see taandub juhile. Juht peab teadma, mis formaadis, kellele ja mis kirja kirjutada. Iga kiri peab olema adresseeritud. Kes süveneb kirja, kui see on saadetud mitmele töötajale üheaegselt, ühe sama malli järgi? Järgi oma keelekasutust ning hoia kiri puhas, lühike ja personaalne.
Kindlasti on paljudel ettevõtetel olemas ka organisatsioonisisesed digitaalsed vestlusvahendid. Kaks levinumat neist on Skype ja MSN. Väga hea ja lihtne on viidata erinevatele allikatele internetis, kiirelt vahetada paar sõna infot. Seal on juba võimalik kasutada mitteformaalselt keelt ja tagasiside on ka kindlasti kiirem kui e-mailitsi. Aga siin peitub järjekordne oht. Kujutage ette, kui teil vilgub 20 väikest akent all ja igaühes neist vajab lahendamist erinev probleem. See tekitab liigset närvikulu ja tähelepanu hajumist. Võib tekkida olukord, kus tahad saata viidet ühele inimesele, aga saadad selle kogemata teisele. Ühest küljest peab neid vahendeid kasutades olema väga tähelepanelik, kuid teisest küljest võimaldavad need näiteks kiirelt teha grupivestlusi inimestega, kes asuvad geograafiliselt erinevates paikades. Kindlasti on digitaalne vestlusvahend väga hea meetod kuidas uurida, mis olukord erinevatel inimestel on, ja selle põhjal kokkuvõtet teha.
Aleksander Bell leiutas telefoni – suhtlusvahendi, mis on kriitilise tähtsusega tänapäeva maailmas. Mitte ükski organisatsioon ei suuda elada ilma telefonita. Kindlasti on vajalik eraldada telefonikonverentside jaoks ruumid ja pakkuda töötajatele odavaid omavahelisi kõnesid. Sa ei ole ööpäevaringselt e-mailitsi kättesaadav, Skype ja MSN ka ei aita, kui viibid arvutist eemal. Telefonitsi piisab vaid ühest minutist ja saad kätte kõige olulisema informatsiooni. Inimesed pelgavad vahest seda meetodit. Organsitsiooni juht peab seda meetodit rohkem propageerima ja innustama inimesi haarama toru. Tihtilugu me ei tea seda, kellele helistada. Selle vältimiseks tuleb luua iga ülesande jaoks projektimeeskond ja vahetada kontakte.
Kõige tähtsam vahend on organisatsioonilises kommunikatsioonis koosolek. Teate ütlust, et üks pluss üks annab kokku kolme? Nimelt kaks pead koos on parem kui kaks eraldi pead, kes mõtlevad omaette. Koosolekute korraldamisel on nii plusse kui miinuseid. Inimesed on erinevat tüüpi ja koosolekud vajavad kindlat juhti, ajakava ning ettevalmistust. Tuleb võtta eelmisel päeval aega, et kirjutada koosoleku kava. Üle tunni ei tohiks kokkusaamine kesta. Materjalid tuleb enne koosolekut osavõtjatele edastada. On tarvis osalejatelt kinnitust, et nad just sel ajal tulevad eelnevalt kokkulepitud asukohta. Esimesed 5 minutit on nii-öelda jää purustamine. Tutvustad ennast, tutvud teistega, räägid põhjuse, miks kõik kokku said ja mida ootad sellest koosolekust. Tutvustad kava ja vajadusel palud erinevad osapooled ette kandma Alati on tähtis protokollida ja peale koosolekut protokoll asjaosalistele saata. Kindlasti on vaja iga koosoleku lõpus jagada inimestele ülesandeid ning öelda, mida neilt oodatakse. Tuleb sättida paika tegevusplaan, kes järgmise kokkusaamiseni mis infot kellele saadab. Koosoleku teemast ei tohi kõrvale kalduda. Alati peab juht piirama teemat ja fraas, mis hädast välja aitab, on: "Vabandust, hetkel on koosolek sellel teemal, tolle teema kohta teeme vajadusel eraldi kokkusaamise."
Organisatsioonis on informatsiooni liikumisel suur roll juhil, kes toob inimestele näiteid, kuidas mida kasutada. Sellest tekib ka kohusetunne alluvatel. Juht peab olema piisavalt innovaatiline ja probleemide korral rääkima vaid asjaosalistega mitte edastama probleemi asjasse mittepuutuvatele isikutele. Meil ei ole probleeme. Meil on ainult lahendused. Alati hoia oma alluvaid kursis sellega, et kuidas firmal läheb, millised on positiivsed ning negatiivsed aspektid ja mis on tuleviku plaanid. Töötajad vajavad seda informatsiooni, isegi kui nad midagi ei tea. Hea organisatsioon on meeskond, kes jagab nii häid kui ka halbu aegu koos ja ei karda paluda abi messkonna liikmetelt.
Monday, July 26, 2010
Kus on peidus Sinu Tuhkatriinu lugu?
Kui tihti olete istunud kodus ja mõtistlenud selle üle, et peaks elus midagi looma, temega? Pidevalt kurdad inspiratsiooni puuduse üle, ei üks idee, ega teine pole piisavalt head. Miks Sa ei võiks neid ükshaaval teoks teha? Mis on selleks tarvis?
Tõuse püsti, kirjuta oma mõte paberile, kleebi see oma peegli, külmkapi või magamistoa seina peale, nii, et seda pidevalt näed. Kasuta projektipäevikut, jah, kutsume ideed projektiks. Sinna kirjuta iga õhtu oma progress, mõtted, mis aitavad seda teostada. Iga idee on väärtus omaette ja mitte ühtegi neist ei tohi maha salata. Kui jõuate ummikusse selle ideega, pange kõrvale ta paariks päevaks, kuid mitte rohkem, siis võtke ta uuesti kätte, süvenege ja kirjutage vähemalt kolm mõtet juurde, mis olid takistusteks ja mis pigem inpsireerisid. Mõelge, miks see nii on. Ükski mõte ei ole loll ja rumal. Igaüks annab kogemust, et teostada midagi suuremat ja suuremat. Eesmärgiks on alati püüdelda tippu, mitte rahulduda keskpärase tulemusega. Kõik meist on tugevad, tuleb leida sisemine tugevus.
Maailmas on palju lugusid, kus inimene ei loobu oma eesmärgist, ideest, on tugev ja annab oma parima. Kuuldavasti oli Sylvester Stallone soft-porno näitleja, miks ta seda tegi, oli lihtne, raha tarvis. Sealt ka tsitaat:
"it was either do that movie or rob someone, because I was at the end - the very end - of my rope".
Selle filmi tagajärjel läks ta kolmeks päevaks motellituppa, lukustas end trükimasina seltsi ja kirjutas Rocky. Tuhkatriinu lugu, mis on sarnane ta elule. Leidis omale rahastajad, kes küll maksid poole vähem kui ta küsis ja sai ise ka lavastada selle. Sealt algas tema elulugu, karjäär ja tähelend.
Eminemi näite puhul tuleb see sama Tuhkatriinu lugu välja tema poolbiograafilises filmis 8-Mile. Kasvas mees üles trailer-parkis (treileris), olles üsna vaene ja rabas tööd vabrikus, aga alati ta seadis riimi, unistas ja võitles oma eksistentsi nimel. Härra on maailma parim räppar/hip-hop staar. Just nimelt maailma parim, nii erinevate rasside seas. Ei maininud ma siin sõna valge. Igas reas on tähendus ja mõte.
Võta oma idee, tee sellest oma Tuhkatriinu lugu. Näe vaeva kas-või aasta, paar, aga ära kaota oma sihti. Tee oma lugu teoks. Hoia eesmärk alati silme ees!
Eks te teate isegi seda lugu;)
Tõuse püsti, kirjuta oma mõte paberile, kleebi see oma peegli, külmkapi või magamistoa seina peale, nii, et seda pidevalt näed. Kasuta projektipäevikut, jah, kutsume ideed projektiks. Sinna kirjuta iga õhtu oma progress, mõtted, mis aitavad seda teostada. Iga idee on väärtus omaette ja mitte ühtegi neist ei tohi maha salata. Kui jõuate ummikusse selle ideega, pange kõrvale ta paariks päevaks, kuid mitte rohkem, siis võtke ta uuesti kätte, süvenege ja kirjutage vähemalt kolm mõtet juurde, mis olid takistusteks ja mis pigem inpsireerisid. Mõelge, miks see nii on. Ükski mõte ei ole loll ja rumal. Igaüks annab kogemust, et teostada midagi suuremat ja suuremat. Eesmärgiks on alati püüdelda tippu, mitte rahulduda keskpärase tulemusega. Kõik meist on tugevad, tuleb leida sisemine tugevus.
Maailmas on palju lugusid, kus inimene ei loobu oma eesmärgist, ideest, on tugev ja annab oma parima. Kuuldavasti oli Sylvester Stallone soft-porno näitleja, miks ta seda tegi, oli lihtne, raha tarvis. Sealt ka tsitaat:
"it was either do that movie or rob someone, because I was at the end - the very end - of my rope".
Selle filmi tagajärjel läks ta kolmeks päevaks motellituppa, lukustas end trükimasina seltsi ja kirjutas Rocky. Tuhkatriinu lugu, mis on sarnane ta elule. Leidis omale rahastajad, kes küll maksid poole vähem kui ta küsis ja sai ise ka lavastada selle. Sealt algas tema elulugu, karjäär ja tähelend.
Eminemi näite puhul tuleb see sama Tuhkatriinu lugu välja tema poolbiograafilises filmis 8-Mile. Kasvas mees üles trailer-parkis (treileris), olles üsna vaene ja rabas tööd vabrikus, aga alati ta seadis riimi, unistas ja võitles oma eksistentsi nimel. Härra on maailma parim räppar/hip-hop staar. Just nimelt maailma parim, nii erinevate rasside seas. Ei maininud ma siin sõna valge. Igas reas on tähendus ja mõte.
Võta oma idee, tee sellest oma Tuhkatriinu lugu. Näe vaeva kas-või aasta, paar, aga ära kaota oma sihti. Tee oma lugu teoks. Hoia eesmärk alati silme ees!
Eks te teate isegi seda lugu;)
Monday, June 28, 2010
Tuhat nelisada versta Eestimaad
Kuidas kõige paremeni kirjeldada ühte mõnusat nädalat, kus sai nähtud Eestimaad alates Vastseliinast lõpetades Lihula linnuse, väikse Paide läibpõike ja DubFx kontsertiga?
Aknast puhub värsket õhku, õues vast mängitakse peitust ja mina meenutan oma meeletult mõnusat ja head puhkust, mis sai sel suvel peetud. Proovisin ka kõik need kohad ära kaardistada Google Mapist, kuid liiga vähe kohti lubab ta korraga peale panna. Nii, et paraku pean kasutama alternatiivset lahendus.
Esimesel päeval, kui ma pühapäeval üles ärkasin, olid juuksed kummaliselt punased. Ai jah, see oli see 6-8 pesuga mahapestav värv, mille ma pläkerdasin oma juustesse, et minna ühe ägeda kolleegi sünnipäevale. Punk elas tol õhtul. Tol pühapäeval ma olin veidi närvis, ega iga kord ei lähe esimest korda naisega puhkama ja veel nii pikaks ajaks. Kodus lappisin asjad autosse, enda arvates sain kõik kaasa ja jätsin oma korteri isepäi. Auto oli tangitud, võtsin kaunitari peale ja Tartust Kanepisse viis meie tee. Sealt edasi paari sammu kaugusel oli Kooraste metsamaja. Lihtsalt imeline. Mnjah, selgus siiski, et ma ei võtnud kõike asju kaasa ja siis sai lennatud Otepääle Maximasse, et sealt puhtjuhuslikult leida täispuhutavad madratsid.
Õpetussõnad mulle siis, kuula alati oma kullakest, kes ütleb, võta kaasa vatitekk. Bidimam bidipauh.
Järgmisel päeval Võrru ja Vastseliinasse. Võru rand on ikka uskumatult ilus ja Vastseliinas see Piusa matkarada on uskumatult pikk. Olin pidulauaks sääskedele. Nämma. Ilmselt said nad hea kõhutäie. Teinekord peaks sinna minema ilmselt mingisuguste matkasaabastega ja tuulisel päeval. Võrus sai päris mitu korda tiirutatud ja ka söödud seal baarikeses..
Piusa katsumus oli karm ja Taageperas olev Kivimäe puhketalu oli väga mõnus, tervelt majakene, kus oli ikka kohti, vaid meile kahele. Kerge veinikene ja väike jalka, ning kolmandase päeva mõnusalt.
Uskumatult kaunis Õhne jõgi oli tee peal kus sai kanuutatud neli koma viis kilomeetrit. Mõnus, päike paistis, vesi voolas, linnud laulsid, mina ja kullakene, kahekesi mõnusal jõel. See on puhkus. Järgmistena oli plaanis losside tuur, Taagepera, Sangaste, Helme Ordulinnused, mingi teine loss Läti piiri ääres. Kultuurielamus missugune. Väike söök Tõrvas, Musta Kõutsi Kõrtsis ja lõpuks jõudsime Kilingi-Nõmme, Kersti vanaema juurde.
Kilingi-Nõmmes väike jalutuskäik ja järgmisel päeval võtsime suuna Pärnusse, kus sai teha poodlemisring.
Vahepeal väike kaardikene.
Pärnust sai kohatud Läänemaa vaatamisväärsusi, sõidetud Vatla mõisa ümber ja mindud minu vanaisa, vanaema ja tädi juurde ööseks. Sealt järgnes väikene reisikene mööda rannikuäärt Keemusse vaatetorni, edasi Lihula linnusesse sööma ja tagasi Pärnu.
Ahjaa, Vatla mõisa ääres läks rehv katki, neljapäeval pidin Pärnust uued rehvid hankima. Reedel sain kätte ja ka kohe siis Paide õe järgi. Pärast vennakese juurde Valgeranna seiklusparki nautima. Õhtu lõpuks sai veel käidud DubFx-i seitsme tunnisel kontserdil. Nati vali oli, ainult DubFx ei vedanud alt. Teisted artistid valmistasid õrna pettumuse. Öösel sai kullakesega tagasi Tartu jõutud.
Ja ka teine kaardikene.
Uskumatult hea oli.
Aknast puhub värsket õhku, õues vast mängitakse peitust ja mina meenutan oma meeletult mõnusat ja head puhkust, mis sai sel suvel peetud. Proovisin ka kõik need kohad ära kaardistada Google Mapist, kuid liiga vähe kohti lubab ta korraga peale panna. Nii, et paraku pean kasutama alternatiivset lahendus.
Esimesel päeval, kui ma pühapäeval üles ärkasin, olid juuksed kummaliselt punased. Ai jah, see oli see 6-8 pesuga mahapestav värv, mille ma pläkerdasin oma juustesse, et minna ühe ägeda kolleegi sünnipäevale. Punk elas tol õhtul. Tol pühapäeval ma olin veidi närvis, ega iga kord ei lähe esimest korda naisega puhkama ja veel nii pikaks ajaks. Kodus lappisin asjad autosse, enda arvates sain kõik kaasa ja jätsin oma korteri isepäi. Auto oli tangitud, võtsin kaunitari peale ja Tartust Kanepisse viis meie tee. Sealt edasi paari sammu kaugusel oli Kooraste metsamaja. Lihtsalt imeline. Mnjah, selgus siiski, et ma ei võtnud kõike asju kaasa ja siis sai lennatud Otepääle Maximasse, et sealt puhtjuhuslikult leida täispuhutavad madratsid.
Õpetussõnad mulle siis, kuula alati oma kullakest, kes ütleb, võta kaasa vatitekk. Bidimam bidipauh.
Järgmisel päeval Võrru ja Vastseliinasse. Võru rand on ikka uskumatult ilus ja Vastseliinas see Piusa matkarada on uskumatult pikk. Olin pidulauaks sääskedele. Nämma. Ilmselt said nad hea kõhutäie. Teinekord peaks sinna minema ilmselt mingisuguste matkasaabastega ja tuulisel päeval. Võrus sai päris mitu korda tiirutatud ja ka söödud seal baarikeses..
Piusa katsumus oli karm ja Taageperas olev Kivimäe puhketalu oli väga mõnus, tervelt majakene, kus oli ikka kohti, vaid meile kahele. Kerge veinikene ja väike jalka, ning kolmandase päeva mõnusalt.
Uskumatult kaunis Õhne jõgi oli tee peal kus sai kanuutatud neli koma viis kilomeetrit. Mõnus, päike paistis, vesi voolas, linnud laulsid, mina ja kullakene, kahekesi mõnusal jõel. See on puhkus. Järgmistena oli plaanis losside tuur, Taagepera, Sangaste, Helme Ordulinnused, mingi teine loss Läti piiri ääres. Kultuurielamus missugune. Väike söök Tõrvas, Musta Kõutsi Kõrtsis ja lõpuks jõudsime Kilingi-Nõmme, Kersti vanaema juurde.
Kilingi-Nõmmes väike jalutuskäik ja järgmisel päeval võtsime suuna Pärnusse, kus sai teha poodlemisring.
Vahepeal väike kaardikene.
Pärnust sai kohatud Läänemaa vaatamisväärsusi, sõidetud Vatla mõisa ümber ja mindud minu vanaisa, vanaema ja tädi juurde ööseks. Sealt järgnes väikene reisikene mööda rannikuäärt Keemusse vaatetorni, edasi Lihula linnusesse sööma ja tagasi Pärnu.
Ahjaa, Vatla mõisa ääres läks rehv katki, neljapäeval pidin Pärnust uued rehvid hankima. Reedel sain kätte ja ka kohe siis Paide õe järgi. Pärast vennakese juurde Valgeranna seiklusparki nautima. Õhtu lõpuks sai veel käidud DubFx-i seitsme tunnisel kontserdil. Nati vali oli, ainult DubFx ei vedanud alt. Teisted artistid valmistasid õrna pettumuse. Öösel sai kullakesega tagasi Tartu jõutud.
Ja ka teine kaardikene.
Uskumatult hea oli.
Thursday, May 27, 2010
Lõuna
Aeglane ja jazzilik muusika. Noad kõlisevad, kahvlid kriibivad lauda, jutumulin ja istun siin. Kõik mu ümber toimumas. Mina ja mu klaas, äärest on puudu veidi alla kahe sentimeetri. Imen lonksu, panen huuled kõrrele ja ta voolab mulle otse suhu. Tuleb neiu, paneb mulle üksiku prae koos kahe kukliga. Värske, soe, muusika tempo tõuseb, võtan ampsu, toit on maitsev. Naudin seda endaga. Tige Tikker on mõnus söögi poolest.
Aknast paistab tihe liiklus ja vahetatake torusid. Inimesed kõik ruttavad kuhugile, selle asemel, et korraks seista ja kuuulatata. Ilm on meeldivalt pilvine, kuid see ei takista neid seelikuid. Lõpetades sidrunivett ja seades samme tagasi tööle, tekib tahtmine reisida. Tänaval lihtsalt seisatan korra, kuulan. Kuulda on, kuidas inimestel üks säär hõõrub teise sääre vastu. Kellegil sendid taskus kolisevad. Käivad jalad, üks teise ette, kingaklõbinad. Tuuleiil puhub, on kuulda, kuidas ta läbistab joped, jakid. Inimestel on kilekotid, käekotid, käekotis võtmed, kõlin. On kuulda kuidas linnud lendaval läbi pilvise taeva. Avastasin, et kui 2 inimest räägivad juttu, siis enamik teemasid koosneb kolmandast inimesest. Kas see pole mitte haige?
Järgmise lõunani. Mine tea, ehk näeme üksteise kõrval või vastas istumas.
Aknast paistab tihe liiklus ja vahetatake torusid. Inimesed kõik ruttavad kuhugile, selle asemel, et korraks seista ja kuuulatata. Ilm on meeldivalt pilvine, kuid see ei takista neid seelikuid. Lõpetades sidrunivett ja seades samme tagasi tööle, tekib tahtmine reisida. Tänaval lihtsalt seisatan korra, kuulan. Kuulda on, kuidas inimestel üks säär hõõrub teise sääre vastu. Kellegil sendid taskus kolisevad. Käivad jalad, üks teise ette, kingaklõbinad. Tuuleiil puhub, on kuulda, kuidas ta läbistab joped, jakid. Inimestel on kilekotid, käekotid, käekotis võtmed, kõlin. On kuulda kuidas linnud lendaval läbi pilvise taeva. Avastasin, et kui 2 inimest räägivad juttu, siis enamik teemasid koosneb kolmandast inimesest. Kas see pole mitte haige?
Järgmise lõunani. Mine tea, ehk näeme üksteise kõrval või vastas istumas.
Subscribe to:
Posts (Atom)
