Virvendus ja Peeglisaal

Olete kuulnud Leibnizi monadoloogiat? See on päris suur teooria inimeste maailmast. Terve meie eksistentsi saab kirjeldada kui peeglisaalina. Vaatad ühte peeglisse, näed sellest teist ja omakorda ka kolmandat, kuid kunagi ei tea, milline on see, mis näitab sulle õiget pilti. Mis juhtub kui purustad ühe peegli. Selle taga on järgmine. Igavene peeglisaal, kuidas seda taluda?

See teooria on suurem ja põhjalikum kui ma praegult siin paari lausega välja tõin. Alati on võimalus üks peegel ära värvida, mustaks, siis sinna ei peaks kunagi enam vaatama. Aga, miks? Miks Sa ei taha end vaadata? Kas see pilt meeldiks rohkem, kui seisad veekogu ääre peal ja näed enda virvendust, mis moonutab päris palju?

Iga peegel tegelikult räägib tõtt, see oled sina, sinu isiksus, seda ei saa eirata. Aga rääkides virvendusest. Väga raske on ikka basseini hüpata hommikul kella seitsmest, veel hullem on seda teha mööda redelit alla minnes, aeglaselt end piinates, selle külma veega, mis loksub alguses vastu jalga, siis põlve ja siis, oioi, kubet, selle kriitilise piiri saad mööda, on edasine lapsemäng. Veidi värised, kuid pulsi üles saades, on juba hea ja soe. Ei tahagi välja minna enam sellest veest, ainult see kloor, see mõjutab silmi. Iga tõmme, tekitab õrnalt valu, ei ole õlg, mis ta ennem oli, metalli täis. Hea, et ta veel vene kirvena ei mõju.

Järgmine kord ma ei kavatse vaadata oma virvendavat peegeldust vee pealt, hüppan sisse, kuid mitte pea ees, vaid jalad. Mine tea, mis põhjas ootab ja sellega kohtuda küll ei tahaks. Iga tegu, mis me teeme, on väärt riski. Minu põrgukiirteel on ka jahutavaid peatusi.

Leibnzi juurde tagasi tulles. Tema oli see tüüp, kellele kuulub teooria - "There is no spoon." Ehk teate filmist The Matrix. Võibolla tulevatest postitustes räägin lähemalt kurikuulsast Leibnizist. Kes teab, kes teab. Uudisimu rahuldamiseks on ka Wikipedast ta teooria kätte saadav.