Terminaator

Nelikümmend neli, nelikümmend kaks, kõigub. Sulen silmad, avan nad taas, inimesed tormavad eest läbi. Pea on padja peal, laman ise tekil. Torge, elektrišokk, käsi tõmbleb ja järsku enam ei tunne. Tahan kätt liigutada, ei suuda, ei ole valu. Näen nägusid, kuulen hääli, kuid ei suuda millestki mõelda. Loodan, et käsi ei kuku alla laua pealt. Hoian teda. Ei ole hirmu. Näen, kuidas lagi liigub, uksed avanevad, sulguvad taas. Rätik pandakse ette. Sulen silmad hetkeks.

Nelikümmend üks, nelikümmend viis. Hapnikumask näos, sikutan ära. Telekas, veri, luud, raksud ja inimene jookseb käsi suu ees, ise näost valge. Haamri löögid, raginad kondis, nõel, niidid, vandesõnad. Kaks ja pool tundi. Nelikümmend kolm, nelikümmend viis. Õmblused, terav kõrvetus veenis, kui tunnen, kuidas aine seal voolab. Tunne kaob, tunnid lähevad. On uus hommik, uus päev, käsi ei liigu, sõrmed töötavad. Valus on, aga ei, olen tugev. Valu ei võta mind, ma ei luba. Tabletid, esimesed 2 võtan, ülejäänud 30 jätan võtmata.

Unepriid ööd, piinavad päevad. Ei oska midagi teha, ei oska olla ka tegemata. Pingutan, liigutan kätt. Sisemas karjun, väliselt naeratan. Muusika ja inimeste hoolitsus hoiab sunnivad mind rohkem pingutama, et saaksin käe liikuma. Esimesed kätekõverdused, käed värisevad, veresooned paistavad. Suudan teha vaid 50 korda vähem kui ennem. Kaunis neiu võtab noa, lõikab õlast niidid välja, aga neid nelja kruve, neid ei saa ei iial enam ära. Igavesti keeratud ja olen käest nüüd terminaator.

Kõik algas ühest langemisest, puu otsast maa poole. Aeg jäi seisma, suutsin mõtelda, enne kui maandusin selja peal. Üks väikene hüpekas lumelauaga, big air, õhk, järgmine puudepunkt maaga - põhi ja selja peal. Veelauaga sõitmine, kiirus, kukkumine, ei oska lahti lasta. Hüpe, pööre, kannalöök. Kõik need asjad ühte punkti. MINU ÕLGA. 11 kuud, hakkame otsast peale. Kukutud hobuse otsa tuleb alati tagasi ronida.

WHAT THE HELL. Sel teel ikka juhtub.

Kunagi ei tasu loobuda unistustest. Ma tulen uuesti. Natukene midagi inspiratisooniks: