Unenägu ja tulnukad

Maailm, suur, lai. Meie seas elavad isikud, kes näevad välja nagu inimesed, aga tegelikult on nad kõike muud kui seda. Nägu, jalad, käed, juuksed, nina, silmad, õlad, kõik on olemas, neid ei tunne ära, nad ei veritse punast verd, nende veri on roheline, aga ohutu.
Nad ei taha maailma hävitada, vaid aidata ja täiendada meie tehnoloogiad. Maale sattusid tulnukad vaid seetõttu, et nende planeedil toimus mäss. Pool nende planeeti tahtsid vallutada maad, teine pool päästa ja südikamad tulid siia, ning suladusid meiega, et meie poolt võidelda.


Olen korrusmajas, üheksandal korrusel. Korruseid on kokku kolmteist. Seal on ka needsamad tulnukad. Tean, et salateenistus teeb kohe reidi. Palun siis neid, et süstige mulle ainet, mis teeb mu vere ajutiselt roheliseks. Tõmmatakse žgutt käele, lüüakse paar korda vastu kätt, veen ilmneb. Lükatase külm, terva nõel veeni. Vaatan eemale, süstitakse aine sisse. Tunnen kuidas aine kõrvetab, tuline valu läheb mööda veeni üles. Tunnen seda kaelas, rinnus, jalas. Sekundiga läheb see üle ja on hea olla. Tulnukad lahkuvad kiiresti, kuulen sireene, vaatan aknast välja, agendid tulevad jooksevad koridori. Neid on kümneid, saabusid nelja musta autoga. Mina jään ruumi, et kaitsta meie väliskülalisi ja võita neile aega põgenemiseks. Mis minuga ikka tehakse. Viiakse korra kuhugi laborisse, selleks ajaks kui mind uuringutele viiakse, on see mürk mu kehast lahustunud ja olen tagasi tavaline inimene.

Käib pauk, uks lastakse õhku, kümme kaitsemaskidega meest tulevad ruumi sisse, murravad mind maha, panevad mind tooli peale, seovad kinni. Need mehed lähevad ära ja tulevad kaks valge kitliga meest. Žgutt käele, lüüakse vastu kätt mitu korda, ilmneb veen. Seesama veen, kuhu ennem süstiti mürki, mis muudab mu vere ajutiselt roheliseks. Nõel taas sisse, imetakse mu verd. Näen enda üllatuseks, ongi roheline. Kitlimeeste näod vajuvad pikaks, süstal kukub neil maha, mu veri on maas laiali, klaasikillud selle ümber. Kitlimehed jooksevad välja, tuua abivägesid. Ma ajan tooli ümber, võtan rohelise verega kaetud klaasikillu, nüsin käed sidemetest lahti.Tõusen, jooksen akna poole, olen rõdul, astun üle serva.

Maja on hästi huvitava ülesehitusega, rõdu kõrval on suured tellisikivi postid, posti taga on õõnes auk, alt maast kuni katuseni välja. Selle posti kõrval on teine post ja järgmine rõdu. Postide vahelt rõdusid ei näe. Astun rõdu servale, hüppan postide vahele, libisen paar korrust allapoole, saan lõpuks haardesse. Saan selja vastu ühte posti, jalad vastu teist posti. Hingan, tunnen seljal valu, nahk on marraskil. Hingan, kuulatan.

Vilkurid, autosid tuleb alla juurde, ühed mustemad kui teised. Salateenistusagenete tuleb juurde. Kuulen rõdu pealt hääli. Agendid arutavad, et kuhu ta kadus, alla ei hüpanud, laipa ei näe, ju siis läks mööda rõdu teisele korrusele. Otsitakse kõik korrused läbibi, korruse kaupa. Pääsemine sealt tundub võimatu. Mõtlen, et kas minna anda end üles, seades ohtu niiviisi väliskülalised, kes meid aitavad või proovida põgeneda. Otsustan viimase kasuks. Hingan, tekkinud adrenaliin kaalub valu üles. Meenub, kaks postidevahe eendit eemal  on naabritel rõdu peal pesunöörid. Ronin üles, katusele. Inimesed katusel vaatavad ringi. Ootan oma hetke.

Keeravad seljad, hüppan katusele, astun viis sammu ja olengi selles kolmandas postidevahelises alas, lasen end alla. Teen ebaloomuliku hüppe ümber nurga, saan vaevu naabrite rõdust kinni. Varastan pesunöörid, seon kokku. Minutid mööduvad halastamatult. Kuulen, kuidas naabri korteri uks avaneb, seon nööri rõdu ääre külge kinni, kinnitan sinna nöörile püksirihma ja lasen end alla. Maandumine on karm. Õnneks on talv ja lumi võtab enamuse põrutusest enda kanda.

Jooksen, näen otse ees on Rimi, hüppan üle aia. Jooksen edasi, avastan taskust telefonid. Meenub, et nad saavad selle kaudu mind üles leida. Näen Rimi parklast autot, millel on aken grammikene lahti jäänud, lükkan telefonid sinna sisse ja jooksen edasi. Tee peal on vana veoauto, uks lahti, võtmed isegi ees. Istun sisse ja läks käima. Sõidan. Samal ajal sõidab ka auto ära, kuhu poetasin telefonid. Kuulen taas vilkureid, sõidavad minust mööda ja auto, tumepunane Honda kuhu telefonid poetasin on juba ristmiku peal. Auto võetakse kinni, tehakse reid. Võtan julguse kokku ja sõidan vana romu veoautoga sealt mööda. Tunnen, et olen pääsenud.

Jõuan vanasse laohoonesse, seal on mu laud, mu ajutine kodu, mu poksikott, mu garaaž, mu riided. Vahetan riided ära, lauasahtlist võtan uue telefoni. Kontakteerun tulnukatega, keda olin just päästnud operatsioonilaualt. Lepime kokku kohtumise, et kavandada katset peatselt saabuva maavälise rünnaku vastu.

Kuulen hääli, ärkan üles. Sellega unenägu ka lõppes.