Päike tõuseb, piilub aknast sisse. Kiired puudutavad õrnalt varbaid ja liiguvad silmadeni. Avad need ja hakkab õrnvaikselt mängima muusika, mis annab päeva rütmi.
Tõused voodist, sikudad kardinad eest, tõmbad selga hommikumantli, valad kruusi täis rohelist Nestea jääteed. Sead sammud magamistoast välja.
Maast laeni akna taga näed lumehangesid. Astud õrnalt rõdult välja, tervitad naabritüdrukuid, seod hõlmad kinni. Tunned kuidas karske lumelõhn nina puudutab ja annab mõnusa energiasüsti. Viskad kolm halgu kaminasse, süütad need, rüüpad lonksu rohelist oma kruusist ning asetad viimase oma tiibklaveri peale. Mängida küll veel eriti ei oska, kuid pingutad kõigest väest ja õpid.
Uksetagant ilmub neiu punases kleidis, naeratab korra oskamatu mängu peale ja hakkab laulma mõnusat džässilikku lugu. Mustanahaline naabrimees astub üle rõdu oma saksofoniga, ning jämmib koos meiega.
Kümmekond minutit hiljem, võtan sissekäidavast riidekapist oma "Hugo Bossi" ülikonna ja lähen vabatahtlikuks kas laste turvakodusse või loomade varjupaika.
Tulles tagasi korterisse, jätan riided jalutuskäigu pealt põrandale ning naudin lõõgastavat mullivanni natukene mõnusa chilli muusikaga.
Ja õhtu alles algab.
Seni kuni minu unistus pole täitunud, ronin ma kalju otsa. Teen seda seni kuni jõuan eesmärgini. Mäe tipus olles võtan riski ja hüppan üle ilmatult suure kuristiku järgmisele mäele, riskides alla kukkuda. Kahe kalju vaheline vahemaa on vaid 3 meetrit ja ma ei kahetse tuldud teed. Kahetsemine ei anna midagi juurde, vaid ängistab.
Järgmisel peol võtan esimese lonksu unistuste terviseks.
Seniks tundke elu, mis publitseb Teil veenides
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment