Paratamatus


Helesinine meri, valge liiv, lained, õrnväike tuuleiil sasib juukseid.

Istud mere kohal, näed liiva lainete vahelt, ootad hetke, kunas hüpata, kuna see on ainukene väljapääs. Loed sekundeid kui kahe laine vahel olev vahemik on täidetud vahutava harjaga. Pigistad silmad kinni, loodad, et seekord ei kuku põhja. Loodad, et seekord on võimalus minna koos lainega ohutult kaldale.

Misasi see lootus üldse on? Mida ma teen, et lootus täituks? Loen mingeid kuradi sekundeid, ootan õiget aega, kunas lainesse hüpata? Päris kaval, aga kahjuks mind ei huvita. Siiski pean esimesel võimalusel hüppama, lendama põhja. Uuesti ja uuesti ja uuesti.

Ainuke jama on see, kui oled põhjas, siis sealt on vaid üks väljapääs, taas sinna platvormile saada lainete kohal, mitte kaldale. Niisiis, siin ma istun, jalad kõõluvad üle ääre, mere kohin ja alla poole meetri on end tarvis nihutada, enne kuni maandun...kus, seda ma ei tea.

Ilmselt on iga inimene aeg-ajalt mõelnud selle peale, et mis siis kui.... Miks on kahetseda nii raske, miks ma ei taha õppida oma vigadest, pigem teen neid jälle ja jälle. Kas teie õpite oma vigadest?  Miks te seda teete? Kui me kõik õpiks oma vigadest, oleksime me ideaalsed inimesed, kuid ideaalne maailm on väga inetu. Olete näinud filmi Equilibrium? Ideaalne maailm on maailm, kus pole emotsiooni. Ma pigem kukun sinna laine põhja, liiva peale, kui ei kuku üldse. Vead on need, mis teevad mind ja sind eriliseks. 


Mina ei saa teile öelda, mis teha, mina tean, mis ma teen. Mina hüppan ja ei lõpeta ennem kui ma, kas saan lainega kaldale või kuni olen ribadeks.

Mine tea, ehk ma suudan kunagi enne vett isegi lendu tõusta;)