Paratamatus...
...
Leian end ikka klotsi pealt, nagu väike ullikene, kuid seekord on miskit muutunud. See pole enam see, mida ma kardan. Joovastav tunne.

Kuid ei, ärkan, kell on 2 öösel. Tuigerdan ringi toas. Tahaks kellegiga rääkida, kedagi hoida, oh mind, ei tuleb magama minna, hommikul pikk päev. Tagasi mõnusasse unemaailma. Ehk suudan seal püsida hommikuni. Panen vaikselt mängima veidi vanakooli rokki, kuid soojenduseks midagi erilist, kolm lugu playlisti, poen vaikselt teki alla. Alicia Keys laulab New Yorkist. Minut on möödas, monitor kustub, sulen vaikselt silmad.

Silmade sulgedes meenub fraas "Abre los ojos" filmist Vanilla Sky. Kadusin magudusse, kas Teie olete kunagi tundnud seda kõige magusamat hetke? Magades millegi pärast aeg möödub kudagi kiiremeni, need pikad tunnid on väga lühikesed. Taaskord lühikene aeg mööas ja  ärkan tundega, et olen hiljaks jäänud. Pühin unepuru ära, heidan pilgu kella poole. Punased numbrid tiksuvad natuke üle nelja ja väljas on kohutavalt pime. Proovin ühe külje peal, teise külje peal, ei, üks Kati on ikka maha jätnud mind. Tõbras. Läheb taaskord playlisti peale. Paar lugu tiskuma ja otsast peale.

Kogu selle jandiga tuleb meelde Fight Club, film, mis on tehtud hea Chuck Palahniuki raamatu järgi, kus Edward Norton ja  Brad Pitt tegid üsna hea näitlejatöö. Nimelt üks oli teise alterego ja alati kui Edward enda arvates magas, kehastus ta ümber Bradiks. Tüüp ei saanud kunagi aru, miks ta ei suuda magada ja miks on ta väsinud. Hea, et mul seda ei ole. Vähemalt ma ärkan üles ja tean, mis teen, kus olen. Unesegaselt küll, aga siiski. Kas Te olete kunagi mõelnud oma alterego peale, kas ta on Teil olemas? Kohtume järgmises unenäos, järgmise hüppeni klotsilt laintesse.