Mäletad, seda klotsi, millel ma pidevalt istun? Iseenest on seal hea ja soe olla, kuid selleks istumiseks on ka vaja aega. Täna öösel, ojaa, täna öösel (28.03.2010) varastasin Teilt tunni, miks ma muidu nii kaua suudan üleval olla? Kuid seda aega ma ei kuluta klotsil istumiseks, sealt võin teine kordki hüpata, pigem hetkel jalutan ma rannal, kus liivast paistab mõni üksik suurem kivi. Meri kohiseb, tuul sasib juukseid. Päike peegledab mõnusalt ja soojalt.
Vaatan end, kätt, milles on neli kruvi. Ei takista see mind tegemast, mida ma tahan, hakkan vaikselt sörkima. Liiv raskendab jooksmist, kergelt hingeldan, soolane õhk tungib kopsu, annab veel energiat. Higitilk otsa eest kukub liiva, kadudes sealt hetkega. Panen silmad kinni, unustan õrna valu, mis käest läbi käib, olen täna tugevam. Raksaki, miskit juhtus, valu on kadunud, suudan liigutada õlga, adrenaliin hakkab pulbitsema, tõstab enesekindlust.
Jõuan oma autoni, ei midagi erilist, samas ei midagi tavalist. Võtan särgi seljast, kuivatan end sellega. Autost pudeli vett, värskendan, uus pluus pagasnikust ja Civicusse. Panen käe roolile, uskumatu, saan. Keeran võtit, käivitub. Ojaa, olen tagasi, tugevam kui varem. Makist muusikat, juba tunnen suve. Lükkan käigu sisse, annan gaasi, lasen siduri lahti. Auto nurrub, muusika mürtsub, nägemist talv, tere tulemast õrnmõnus kevad ja nüüdsest leiate mind järgnevast kohast:
Ja kasutan Teie igat tundi ära, vaid selleks, et mitte magada, ojaa. Muide sügisese pööramisega Te seda tundi tagasi ei saa. Kadunud on. Igavesti.
Highway To HELL. Kes teab, mis seal ees ootab ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment