Aaaaaaarghhhhhhhhhhhhhhh

Aaaaaaarghhhhhhhhhhhhhhh.....

Punased numbrid näitavad nelja. Silmad süttivad, sekundiga olen istuli, silmapilk hiljem, jalatallad puutuvad maad. Tagumik on voodist lahti ja katsun hingata. Ahmin õhku, joon rohelist Nestea jääteed, kiikan aknast välja ja olen taaskord pettunud. Kolm tundi uneajast varastatud ja kõiges on süüdi mõned kukkumised ja tabamused õla pihta. Neli kruvi ühel hetkel hakkasid põlema, nagu tahaksid seest välja tulla, kuid luu, mille sisse on nad keeratud, hoiab neid kinni. Õrnalt, vaikselt, tasa, hakkan liigutama kätt, hingamine taastub, numbrid on veerenud kümmekond minutit edasi, edasi tuleviku poole. Panen mängima loo, proovin uuesti ja ei, ei söö valuvaigestit.



Punased tuled tulevad tagasi mitu korda veel paari tunni jooksul. Aitab. Pessu,  riide ja autosse. Räägitakse, et valu hoiab inimesed mõistusel, antud hetkel olen küll kõige mõistusel olev inimene, kuid tasapisi leevendub ja sootuks ununeb, kui näen taaskord ühte kaunist neidu. Enne kui see juhtub, harjutan kätt, hakkab liikuma, suudan vahetada käiku, annan gaasi, tunnen kuidas kiirendusjõud mind tooli surub. Muusika, vanakooli rokk, tervav kõrvetus, pole ammu nii elus olnud. Vaevu suudan kiirust kontrolli all hoida, siiski, teekond on ikkagi HIGHWAY to the HELL ja lõppeb see lugu mu auto makis, enam ei jookse mööda selgroogu üles.

Järgmiste punaste numbriteni, tikk takk, tikk takk, tikk takk...argggghhhhhhhhh. 17 päeva üle elanud. Lõpp ei saa olla kaugel, aga võibolla on see ainult sõltuvus?